UNO LOOP esitab neil kahel plaadi oma laulude paremikku. Kõrvuti tänapäevasemate tõlgendustega kõlavad autentsed esitused 60ndaist ja 70ndaist – aegadest mil Loop kujutas endast midagi enamat, kui tänased raadiotabelite juhtartistid. Teda kuulasid kõik põlvkonnad, mitte teatud ringkonnad, ja nii aastakümnete, mitte pelgalt kuude kaupa. „Mis värvi on armastus“, „Päiksepoolsel tänaval“, „Septembrikuu päevad“, „Sinilind“, … nende laulude sõnu teadsid isad, pojad ja vanaisad samuti. Sünnipäevalauas või suguvõsa kokkutulekul võeti tihti laul üles ning sel ajastul kuulusid Loobi lood kohustusliku repertuaari hulka. Eesti populaarsemate ajakirjade sekka tungis Eesti Looduse kõrval lauluvihik Laulge kaasa!, ja nii lauldigi, mängiti lõõtsa või klaverit või kitarri kõrvale ja lapsed lõid pottidel-purkidel trummi. Loobist ei saa rääkida kui seltskonnamuusikust. Tema pärusmaa on sving, heatasemeline vokaaljazz, maailma estraadiklassika ning brasiilia rütmid. Oli ju Uno see mees, kes tänagi maailmas ülipopulaarse bossanovameistri Antonio Carlos Jobimi loomingu eestlastele koju kätte tõi. See oli tolle aja moodne muusika ning tänaseks on selgunud selle moe ajatus.
Laulutegijana on Loop ka ise arvestatav tegija: „Isad ja pojad“,
„Kamina ees“, „Veel“, „Milleks?“ kuuluvad kahtlemata Eesti kerge
muusika klassika hulka. Uno Loop ei ole ka vanemas eas latti allapoole
lasknud. Selmet tolategemisega raha teenida ja tähelepanu võita, valib
ta hoolikalt oma ülesastumisi. Üha uued kuulajad ei hinda Loopi mitte
lapsepõlvenostalgia või vanemate räägitud legendide põhjal. Korduvalt
on armastatud spekuleerida, kas avatud maailmas oleks Loop suutnud
konkurentsi pakkuda Frank Sinatrale ning teistele laia maailma
estraadilegendidele. Sellele küsimusele jääb vastus saamata. Nii ta
ongi meie oma Uno Loop, esitades enda ja oma sõprade Uno Naissoo,
Kustas Kikerpuu, Arne Oidi, Hans Hindpere ja paljude teiste lugusid. Ja
helge energia, mida väsimatust Uno Loobist kiirgab, soojendab kindlasti
veel paljude põlvkondade hingi.