Asetan DVD masinasse. Võtan ühte kätte plastmassist kilbi (kursaõe poja pärandus) ja teise pistodakujulise paberinoa. Nii... olen vist valmis.
Tahaksin omalt poolt pühendada selle DVD kõrgkultuuri-gurmaanidele,
kelle arvates "rokk" suhu panna ei kõlba. Rahvakultuuri säilitajatele,
kelle jaoks rahvamuusika on vaakumkonserv, mitte elus asi.
Skeptikutele, kes ütlevad, et "Eestis ei saa, kuna võimalusi pole."
Arveametnikele, kelle arvates peaks Dragoni-mängijad ja Potteri-fännid
endale kaasaegses maailmas mõne päris grillhobi leidma.
Die-hardidele, kes ütlevad, et "Metsatöll on kommertsiks läinud" ja
ostavad Sportlandist odavama Metallica pileti. Snoobidele, kelle jaoks
hevimehed on puust peaga juhmardid, kes teevad üksluist mürinat.
Põhimõttemeestele, kes igast mikse ja laiv-lindistusi ei kuula, ja vett
ei joo ja jala ei käi (mina sealhulgas). Iroonikutele, kes väidavad, et
peale "Spinal Tap´i" ei ole filmikaameraga lava taga enam midagi teha.
Tech-friikidele, kelle väitel ei ole i-Podi ajastul mõtet plaate osta.